Narrid keskajal ja tänapäeval
Narriks peetakse isikut, kel on lust hinnas, olles samas teiste silmis veider. Pajatsiks võib
pidada ka armunuid, on teada - tuntud ütlus: ,,Armastab kui narr". Omamoodi narrina
käituvad nii metsikud kui ka taltsad, vanad noored, kuumad külmad, nii kõhnad, trullad
kui ka maiasmokad, niisama palju totrad kui aruga. Tihtipeale on narrile rõõmuks kõrtsiga
kaasnev trall ja jant. Ühtmoodi pajatsid on nii prouakesed, preilid, moorid, noored, julged,
arad, näotud kui kaunikesed. Narr on persoon, kes põlgab kirjandust. Ta peegeldab end
teistele sellena, kuid ise end pajatsiks ei pea. Renessansiajastu tuntud kirjanik S. Brant on
öelnud teoses ,,Narrilaev", et narrile olevat vormi andnud narriliist ning tal puudub sõiduriist,
olevat too suure suuga ning ei maga end kunagi välja. Pajats end kunagi narriks ei pea,
peamiseks põhjuseks ta madal mõttelend ning vähesed voorused, mis väljenduvad lollis