Soren Kierkegaard
ütle, mis inimestel sellest kasu, kui nad teavad, mida mul tuleb kanda.“
Ta kiirustas ise oma surma tagant – agitatsiooniga, piire ja taktitunnet rikkuva ehmatava
agitatsiooniga. Varandusest, mille ta isalt oli pärinud, polnud enam midagi järel. Väheke
pärast isa surma oli ta andnud oma kapitali õemehe hoolde. Kierkegaard oli üleskasvatatud
vanatestamentlikus vaimus ja selle järgi ei olnud pattude jms. peale protsendimaksmine õige;
nii palus ta õemehelt hoiustatud rahalt protsenti mitte võtta, kui selle eest pidi õemees
maksma Kierkegaardile igal aastal välja teatud summa. Kierkegaard ei elanud just
kokkuhoidlikult ja nõnda juhtuski, et pärast tema surma oli arvel vaid kakssada viiskümmend
riigitaalrit.
1855.a. oktoobris võeti Kierkegaard Frederiki hospidali, kus ta 11.11.1855 aastal suri.
Noor meditsiinipraktikant kirjutas: “Ta peab oma haigust surmavaks; samuti peab ta oma