Eesti kultuuri alused ja tähendus
Selles kätkeb kultuuri tabuistlik ja metafoorne, poeetiline olemus. Vana-Kreekas iseloomustati
inimloomet techne ja poesise mõistete abil, milles esimene rõhutas jäljendamisoskust, teine
tegelikkuse taasloomisvõimet.
Kultuuri kui teise olemise ehk Lotmani traditsioonis öeldult semioosise areng ongi toimunud
selle kahe poole, oskuse ja loovuse vahelise suhte pidevas keerulisustumises. Lotman on
võrrelnud semiootiliste süsteemide kokkupõrkeid semiosfääris Vana-Kreeka mütoloogilise
Proteusega, kel oli võime teiseneda, jäädes siiski iseendaks. Kultuurisisene dialoog, tõlkelisus,
süsteemi avatus oli mitmekesisuse allikaks. Ent seesama kultuuri mitmekesisuse allikas võib
muutuda ühel hetkel kaose võimendiks. Kultuurile olemuslikus paisumises, selle teise
olemise lõpmatuses kätkeb samas lõplikkuse lõks. Lõks sulgub hetkel, kui kaob side olemise
endaga. Tõsiasjast, et "olevikuhetk on veel lahtirullumata mõttelise ruumi sähvatus /mis/
annaabi.ee 
