Vene ja Rootsi aeg
aastal Liivimaa
majandusreglemendis. Mõisarentnike kodukariõigust piirati, taluperemeeste karistamine keelati.
Keelati talupoegade võõrandamine maast lahus. fikseeriti koormised. Talupoegadele anti talude
päritav kasutamisõigus, ka õigus kaevata rentniku peale. Eelnev käib üksnes kroonumõisate
kohta. Eramõisad jäid samaks. Talupoegadel oli õigus vallasvarale. Koormiste ülemäärast
tõstmist takistas feodaalne traditsioon. Talurahva peamised protestivormid olid ülestõusud,
väljarändamine, usuvahetus, palvekirjad ja hernhuutlus. Pärisorjus kaotati Eestis 1816 ja
Liivimaal 1819. Enam polnud talupoeg mõisniku ori, vaid tsaari alam. Maa kuulutati täielikult
mõisa omandiks. Talupoeg sai maad kasutada üksnes rendi eest. 1849/56 uued
talurahvaseadused- andis talupojale võimaluse endale talu osta, raharent. Mõisnikud ei tohtinud
seda mõisamaaks muuta. Talupoegade koormised- mõisa ees: endiselt peamiseks teotöö (teorent)