Eesti rahvakultuuri areng ja mõjutused aastatel
aastast, mil Liivimaa
ülemkonsistoorium kehtestas nõude, et kõik talulapsed peavad 7. ja 12. eluaasta vahel
käima koolis või lugema õppima kodus. Sajandi keskpaiku juurdus kord, et
lugemisoskuseta isikuid ei tohi ka armulauale võtta, mis tähendas, et lugemisoskus
muutus kohustuslikuks juba kõigile leerilastele, mitte ainult abiellujatele (Vahtre, 2000).
18. sajandi lõpuks oskas Liivimaal lugeda üle poole talurahvast, mida võib hinnata
lähedaseks teistele protestantistlikele maadele. Eestimaal oli lugeda oskajate arv
mõnevõrra väiksem. Samas tuleb tõdeda, et lugemisoskus ise piirdus enamasti vaid
päheõpitud katekismuseteksti püüdliku etteütlemisega. Ekstensiivne, uusi tekste haarav
ja teabekogumisele suunatud logemisoskus jäi Eesti talupoegade hulgas suhteliselt
haruldaseks. Sama tuleb tunnistada kirjutamisoskuse kohta. Mõnel pool oli kirjutama
õpetamine koguni keelatud, kuna kardeti, et talupojad hakkavad ise endale passe ja
annaabi.ee 
