Holokaust
sisserännupiirangud ja -takistused raskendasid erakordselt väljarännule suunatud jõupingutusi.
Hoolimata nendest raskustest sunniti alates võimu ülevõtmisest (s.o Hitleri võimuletulekust) kuni 31.
oktoobrini 1941 ümmarguselt 537 000 juuti välja rändama, nendest
alates 30.1.1933 Saksamaalt ca 360 000
alates 15.3.1938 liidetud Tšehhi aladelt (Ostmark) ca 147 000
alates 15.3.1939 Böömi- ja Määrimaa protektoraadist ca 30 000
Väljarändamist finantseerisid juudid ise või juutide poliitilised organisatsioonid. Et vältida
proletariseerunud juutide mahajäämist, menetleti põhimõttel, et jõukamad juudid pidid finantseerima
ka varatute juutide väljarändamist; siin kirjutati vastavalt varandusele ette teatud summa või
väljarändaja maks, millega kaeti varatute juutide väljarändamisega seotud rahalised kohustused.