Teater läbi oma ajaloo
ka propagandistlikud. Kuid ajal, mil ei publik ega trupp teadnud, kas neil järgmisel õhtul üldse
on katust pea kohal või tuleb teatri suitsevaid ahervaremeid silmitseda,
polnud põhjust pirtsutada. 1950-ndad oli traagilise maski aeg, seda samuti teatrivälise süü tõttu.
Kuigi tagantjärele võib August Jakobsoni ,,dramatiseeritud jutustuste" sõgedat
kurjust isegi naeruväärseks pidada. Seda enam oli publik tänulik vähese propagandavaba
meelelahutuse eest, mida mõnikord pakuti, ning Ervin Abeli ja Jaanus Orgulase Kiirest ja
Tootsist sai kindel kaubamärk rohkem kui aastakümneks. Samuti kurva maski aastakümneks
kujunesid 1960-ndad, kuid seda mitte niivõrd poliitilistel, vaid teatriloolistel põhjustel.
Kuuekümnendad oma ülihumanistliku tulevikuusu, tööpaatose ja uue kangelase leidmisega ei
soosinud lõõgastust pakkuvat teatrikunsti. Nii ei leidugi eesti teatri ajaloos
koomikavaenulikumat aega kui kuuekümnendad
annaabi.ee 
