Nimetu
kultuurist. Iga aastakümnega, Trotski sõnul, kunst aina muutub ega suuda enam kujuneda tugevaks
staatuseks. Poliitiliste eesmärkide kunst on mõeldud ainult suurtele harimatutele massidele, mitte
intellektuaalidele, kes vajavad teadmisi, mitte propagandat. Esteetiline külg taolisel kunstil ei ole
enam oluline, põhiomadus seisneb selles, et äratada huvi ning kaasata massi, mis on vastupidiselt
intelligentsusele, kes ei pea propagandaplakatit kunstiks ega mingisuguseks teadmiste kogumikuks.
Jaqcues Ranciere leiab esteetilisusel ja poliitikal hulgaliselt sarnasusi, ning igasugune võimu või
reziimi kriitika kunstis juba viitabki poliitilisele kunstile. Kunst ja poliitika on teineteisega seotud
kui dissensuse vormid, mis kujundavad ümber meelelist ühiskogemust. Just mõlema tasakaalu
viimisel võib juhtuda, et just niisugune poliitiline reziim, mida propageerib valitsus ja ka kunst,
annaabi.ee 
