Usk NSV Liidus
Loodi kaks
stereotüüpi usuinimestest: üks rumal ja teine vägivaldne ning neid levitati kõikvõimalikul
moel. Laialtkasutatav oli ka kodeerimine, näitena võib tuua ,,Viimse reliikvia", kus kujutati
kloostrit kui inimest ahistavat paika. Sedasama ideed erinevais vaiatsioonides kandsid veel
paljud teisedki nõukogude ajal välja antud raamatud, filmid, ajalehed jne. Samas kõrval oli
usuline kirjandus põhimõtteliselt keelatud.
Siiski oli rahva enda suhtumine pidevalt töötavasse propagandamasinasse kergelt põlastav,
sest võõrandumine kirikust oli hakanud toimuma juba esimese vabariigi ajal koos teaduslik-
materjalistliku maailmavaate leviku ja linnastumisega. Nõukogude-aegne propaganda vaid
lisas protsessile hoogu, kuid tegi seda pigem läbi hirmutamise taktika kui ratsionaalsete
argumentide kasutamise, mis muutiski selle enamiku inimeste jaoks nii vastuvõetamatuks
liig jäme toon ja hiljaksjäänud kuulutused. Eesti inimese suhtumine usku oli juba ükskõikne,
annaabi.ee 
