võib kovalentselt seonduda ensüümiga. Teise võimalusena võib tuvastusantikeha tuvastada sekundaarse antikehaga, mis on seotud ensüümiga biokonjugatsiooni abil. Iga etapi vahel pestakse üldjuhul plaat pesulahusega, et eemaldada valgud või antikehad, mis pole spetsiifiliselt seondunud. Pärast viimast pesu lisatakse substraat nähtava signaali saamiseks, mis näitab antigeeni kogust proovis. ELISA on heterogeenne meetod, mis immobiliseerib analüüdi lahusest tahkele faasile ehk pinnale. Proovilahus lisatakse eriliste sidumisomadustega statsionaarsele faasile. Üksteise järel lisatakse mitmed reagendilahused, inkubeeritakse ja pestakse. Sellele järgneb lõpplahuse värvimuutus, millest mõõdetakse analüüdi hulka. Kvalitatiivne lugemine põhineb tavaliselt valguse intensiivsuse mõõtmisel spektrofotomeetriga. Tuvastamise intensiivsus sõltub signaali võimendusest analüütilise reaktsiooni vältel. Kuna ensüümireaktsioonid on väga hästi
Peale proovi lahutamist saab proovi ilmutada tindiga või vaadata eeltöödeldud proovi UV-lambi abil. Harilikult võrreldakse proovi teadaolevate näidistega või uuritakse andmebaase. Proovi saab vajadusel välja lõigata ja edasi uurida/töödelda. - kapillaarelektroforeesiks. Kasutatakse ülipeeneid vajaliku täidisega torusid- kapillaare. Kapilaarkolonn on mõlemat otsa pidi puhverlahustes, mis sisaldavad ka elektroode. Ühest otsast sisestatakse proovilahus kas rõhu muutuse abil või elektrivälja toimel. Proov lahutatakse kapillaaris vastavalt komponentide liikumiskiirusele elektriväljas. Kapillaari väljundotsa lähedale on paigaldatud detector, mis mõõdab kapillaari läbivaid aineid. Tulemusena saadakse elektroferogramm, milles iga piigi pindala on võrdeline antud aine kogusega proovis. Kasutusvaldkonnad: proovimolekulide analüüsimeetod bioloogias, meditsiinis ja farmakoloogias
annaabi.ee 
