Kosmiline kiirgus ja virmalised Kosmiline kiirgus Kosmiline kiirgus on maailmaruumis väga kiiresti liikuvate laenguga osakeste (esmas- ehk primaarkiirguse) ja Maa atmosfääris nende toimel tekkivate osakeste (teis- ehk sekundaarkiirguse) voog. Primaarkiirgus koosneb peamiselt prootoneist (umbes 90%) ja kergete elementide aatomituumadest. Kosmiline primaarkiirgus neeldub Maa õhkkonnas ja tekitab vastastikuses mõjus õhumolekulidega kosmilise sekundaarkiirguse, mis koosneb prootoneist, elektronidest jt. Osa kosmilisest sekundaarkiirgusest jõuab maapinnani. Ülikõrge energiaga kosmiline kiirgus avastati 1962 aastal ja selle uurimine on tänaseni väga keeruline, sest hinnanguliselt jõuab Maa atmosfääri keskmiselt vähem kui üks osake energiaga üle 1020 eV ruutkilomeetri kohta sajandis. See on ka põhjus miks neid tänapäevalgi otseselt ei tuvastata vaid atmosfääri molekulidega põrkudes vallanduva laetud osakeste laviini kaudu.
Kui temp tema keskmes tõusis küllalt kõrgeks, algasid termotuumareaktsioonid.Päike koosneb valdavalt vesinikus.Tema tsentris, kus temp on 10 milj kraadi ja tihedus on suure rõhu tõttu 150g/cm3, ühinevad vesiniku tuumad ehk prootonid heeliumi tuumadeks.Päike ei plahvata vesinikupommina, sest seal puudub deuteerium.Kerges vesinikus pole aga heeliumi tuuma 4He koostisesse kuuluvaid neutroneid.Viimased peavad tekkima prootoneist, kuid see protsess on raskendatud.Asi on selles, et neutron on raskem kui prooton.Seega on muutumiseks vaja nii energilist põrget prootoni ja elektroni vahel,et nende kineetiline energia korvaks vajaliku lisamassi vastavalt valemile E=mc². Sellised põrked on Päikese sees valitseva 10 milj kraadi juures üsna harvad.Prootoni ja elektroni ühinemine toimub vajaliku energia olemasolu korral väga väikese tõenäosusega
kogu ringi ulatuses. Seejuures peab kallutava magnetvälja jõud olema seda suurem, mida suurem on osakese kiirus ja mida väiksem ringi kõverus (mida teab hästi iga kurvis sõitnud autojuht). Seepärast peab võimsamate kiirendite ehitamiseks suurendama magnetvälja tugevust või ehitama nad üha suurema ringina. Kosmiline kiirgus Kosmiline kiirgus, kosmiline primaar- ehk esmaskiirgus on maailmaruumis suure kiirusega liikuvate osakeste voog, mis koosneb peamiselt prootoneist (umbes 90%) ja kergete elementide aatomituumadest. Kosmiline esmaskiirgus neeldub Maa õhkkonnas ja tekitab vastastikuses mõjus õhumolekulidega kosmilise sekundaar- ehk teiskiirguse, mis koosneb prootoneist, elektronidest jt. elementaarosakestest. Osa kosmilist teiskiirgust jõuab maapinnani. Maa magnetväli Maa magnetväli on planeet Maad ümbritsev ligikaudu magnetdipooli ülesehitusega magnetväli, mis tuleneb planeedi seesmistest füüsikalistest protsessidest.
Viimane sisaldab ainult ühte elementi ja teda ei saa enam jaotada lihtsaimks aineiks. Keemilise muundumise (reaktsiooni) käigus üks aine muutub teiseks aineks, füüsikalisel muundumisel muutub ainult aine olek (tahke, vedel, gaasiline). Vastavalt aine jäävusele ja elementide kindlatele suhetele keemilises reaktsioonis koosnevad elemendid aatomeist, mis on antud elemendile omane väikseim osake (kr. k. atomos, jagamatu, Demokritus, 400 aastat e.m.a.). Aatomid koosnevad omakorda prootoneist, neutroneist ja elektronidest. Prootonid on positiivselt laetud, neutronid on neutraalsed, elektronid on laetud negatiivselt. Prootonid ja neutronid moodustavad aatomi tuuma, mis sisaldab peaaegu kogu aatomi massi, nende osakeste summa on aatomi massiarv. Elektronid asuvad väljaspool tuuma. Elemendi aatomnumber on tema aatomis olevate prootonite arv (mis on ka elektronide arv kuna aatom on neutraalne). Elemendid võivad esineda mitmesuguste isotoopidena. Isotoobid erinevad
annaabi.ee 
