Eesti kirjanduse ajalugu I eksam
jumalakartlikkust. Sentimentalismi iseloomustab äärmuslikkus: nt kui ollakse ühel hetkel õnnetipul,
siis järsku tuleb surm vms traagilist, üleelamisi.
Peter Manteuffel (1768–1842) oli ainus baltisaksa aadlikust mõisnik, kes tundis kutsumust eesti k
poeetiliseks rakendamiseks ja rahvakirjanduse soetamiseks. Rahvavalgustuslik tendents tuli esile
võõrale eeskujule toetuvas „Willem Nawis“ (1839). „Ajaviites” (1838) tunneb autor kaasa eesti
rahva käekäigule:
5 proosavalmi, õpetlik lühijutt ja mõistatus, pikema pealkirjata jutustus;
valmiained Wilmanni või kalendrikirjanike kasutatud;
rõhutab töökust, arukust, humoorikus;
külajutt: suvi ja sügis vana talumehe Akkeri peres; poeg armub – kosjad, pulmad; talu
üleandmine, vana perenaise surm. Külaelust loob pildi, nagu tehtaks tööd, joodaks, vastataks ja
oldaks vaesed – sotsiaalsed motiivid pole esiplaanil, kuid on rahvakasvatuslikud. On ka