Kirjandussemiootika
enese aeg, väljendub lineaarse lugemise ajana, mis on antud ruumilisena –
tekstikorpuse kujul. b)tegelaste aeg
3) teksti vaatepunkt, kelle vaatepunktist on sündmused antud. (Tõene v väär, täielik v
osaline, kõik tegelased pole võrdselt informeeritud, vaatepunktid võivad liikuda,
muutuda.)
1. moodus. Kirj teose maailm on osalt verbaalne, osalt mitteverbaalne. Tegelaskõne .-
sõnaline, kirjeldused, sündmused jm mittekõneline. see on enam seotud tekstivälisega.
Todorov kasutab proosatesti kahesusest kõneldes Platoni sõnu:
mimesis – kõne kujutamine, autor imiteerib kellegi kõnet.
diegesis – mittekõne kujutamine, mittesõnaliste nähtuste tähistamine sõnadega.
Moodus on täpsuse aste, millega tekst väljendab/esitab referenti. (Kõne on vist ainus
valdkond, mida proosatekst saab edastada täpselt – otsest stiili kasutades.)
2. ajaline organiseeritus
Organiseerituse kord, kulgemine.
Jutustamise kord ei saa olla täiesti paralleelne jut. sündmusele
annaabi.ee 
