Mats Traat
inimesed, ei ole kirjanik panust teinud mitte psühholoogilisele esitusele,
vaid nende tegutsemismotiivide usutava mõtestuse ja tagamaa
loomisele.
Sarnaselt oma luulele tunneb ta aina muret hallilt, loiult ja alalhoidlikult
elatud elu pärast ning hoiatab rutiini ja ükskõiksuse eest. Traat jaatab
oma kangelaste konflikte iseendaga, kriitilise meele ilminguid,
lahtirebimiskatseid tardumusest, olgu need siis ka naiivsed või
romantiliselt ähmased.
Teise proosaraamatuna valmis 1966.a. sotsiaalkriitiline “Maastik
õunapuu ja meiereikorstnaga”. Oma tohutult kriitilise ja sarkastilise sisu
pärast keelati algul selle avaldamine, mis õnnestus alles mitu aastat
hiljem “Eesti Raamatus” (1973). Kirjaniku enese tunnistust mööda oli ta
kavatsuseks luua sotsiaalne maastikupilt ühest sovhoosist 50-ndate
aastate algupoolel. Välja kukkus romaan, mis on ühe oma tahuga
kibekriitiline tagasivaade põllumajanduse kiratsemise aastatele, kus