Arvo Valton
täitumist takistavaga ja argielu rataste vahele jäämine. 1960 aastate teisel poolel toimus
murrang: novellidesse ilmusid satiiriline hüperbool ja grotesk, mis kujunesid
proosauuendustes tooniandvaks. Keskseks sai inimtegevuse võõrandumine jäigalt
determineeritud süsteemis, bürokraatliku rutiini haardes: Valton kujutab inimest süsteemis,
kus tegevus muutub absurdseks. 1968 ilmuvad kogud "Kaheksa jaapanlannat" (LR) ja
"Luikede soo.Karussell" kutsusid esile proosapoleemika; nõukogulikult häälestatud kriitikud
süüdistasid kirjanikku nõukoguvaenulikkuses ja eksistentsialismis. Võõrandumisele
vastandas Valton eksistentsi kui ehtsa resp. tõelise olemise, teisitiolemise. Novellikogus
"Sõnumitooja" (1972) vaatles ta teisitiolemise võimalusi võõrandumise tingimusis. Valtoni
novell metaforiseerus ja võttis parabooli kuju. 1970. aastate algul tärganud ajaloohuvi
kallutas Valtoni käsitama ajaloosündmusi inimtegevuse näitelavana, millel on kalduvus
korduda
annaabi.ee 
