Arvo valton
esile kerkinud kirjanike põlvkonna tuleku heaks palju teinud. Neid inimesi, kellele peaks
tagantjärele tänu ütlema, on tegelikult väga palju, aga sageli me neid isegi ei meenuta.
See pole meie traditsioonis millegipärast nagu kombeks. Hilisemad suhted muudavad ka
arvamusi.
Mäeinseneriks õppides ja jutte kirjutades võis tekkida vastuolu humanitaaria ja
reaalteaduste vahel? Seda konflikti võib välja lugeda esimestest proosalugudest.
Loomulikult mingi vastuolu oli olemas, aga samas, elu andis ainese; see oli see keskkond,
milles elasin. Ma polnud mingi tehnikafänn, kuigi ma tegin oma diplomitöös mitmeid
uuenduslikke ettepanekuid, need pakkusid korraks pinget ja huvi, aga kirjandus oli ikkagi
juba sügavalt sees ja ka tahe kirjutada oli tugev. Teater oli lihtsalt lapsepõlvest tulnud
kõrvalnähtus, "Estonia" teatris pidasin lavatöölisena vastu kolm kuud, kontrolltööd said