"proosalisemalt" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Teda veeti edasi. Igaüks tahtis temast oma käega kinni haarata. Kuid kolm kerjust ei lasknud oma saaki lahti, nad kiskusid ta teiste käest ära ja kisasid: «Ta on meie oma.» Poeedi vammus, mis niikuinii juba oma viimseid päevi nägi, läks ses võitluses lõplikult looja karja. Hirmsast platsist üle minnes hakkasid Gringoire'il mõtted selguma. Mõne sammu järel sai ta reaalsuse-tunde tagasi. Ta hakkas juba endale ümbrusest aru andma. Algul tõusis poeedi 4 4 peast, või kui proosalisemalt öelda, poeedi kõhust, mingi suitsuvine tema ja teda ümbritsevate asjade vahele, mille tõttu ta kõike nägi ainult läbi viirastuste segase udu, läbi unenäoliku hämaruse, mis teeb ähmaseks kõik piirjooned, virildab kõik vormid, kuhjab esemed tohutusse hunnikusse, muutes asju kimäärideks ja inimesi fantoomideks. Vähehaaval selgus see viirastuslik udu ja ta hakkas asju jälle nägema, nagu nad tõepoolest olid