Hector Berlioz
metsasarv sümboliseeris sageli jahti, linnust, rüütelkonda; flööt kui paan.
Berlioz oli andekas muusikakirjanik: artiklite, esseede ja reisikirjade kõrval on ta
kirjutanud autobiograafilise teose "Memuaarid", mida on tõlgitud paljudesse keeltesse.
Tema "Suur traktaat instrumentatsioonist ja orkestratsioonist"(1843), mida hiljem täiendas
Richard Strauss, pani aluse 20.saj. orkestrikäsitlusele.
Kuigi ta oli 19. sajandil Prontsusmaal tõrjutud on tema muusikat peetud tähtsaks
sümfoonia vormi kujunemisel. Teda peeti oma aja kohta väga progressiivseks, ning teda,
Wagnerit ja Liszt´i on nimetatud 19.sajandi romantismi ,,Suureks progressi kolmikuks".
Liszt ja Wagner olid Berliozi toetajad ja mõttekaaslased tema uudsete
monumetaalteoste loomisel. Looming oli tal läbinisti programmiline, ideede aluseks oli kas
kirjateos, helilooja oma elu või tema fantastilised nägemused