Eesti kirjakeele ajaloo kordamisküsimused
Objekti kasutamisel Stahlist korrektsem. Sõnajärg eestipärasem kui eelkäijatel, aga ikka
saksapärane. Saksapärase joonena säilib olema paigutumine lause lõppu. Infinitiivitarindite kasutuses on ebakindlust.
Saksapärane minu, sinu, meie, teie kasutus seal, kus peaks olema oma. Saksa umbmäärane artikkel (ein, eine) on eesti
keelde tõlgitud sõnaga üks. Eelistab eessõnu järelsõnadele. Vokaalipikendusena kasutab a, i, o, u puhul h-d, e kirjutab
(mitte järjekindlalt) 2x. Pronominaalne täiend ei ühildu põhisõnaga (Stahlil ühildub). Stahli ja Blume sõnavara erineb.
Blume pole Stahli järgija. Eesti k tuletusvõimaluste tundmine lubab Blumel moodustada tuletisi, mida pole Stahlil ega
Gösekenil. Kasutab rahvakeelseid väljendeid. Blume tekstid pakuvad materjali keelemuutuste jälgimiseks, sest seal on
jooni, mis puuduvad tema kaasaegsetel kirjameestel.
Bengt Gottfried Forselius 1656 "Didactica magna". Häälikumeetod (koos Herliniga õpetas selle abil talulapsi
annaabi.ee 
