Hellenismiaja filosoofia; stoa koolkond.
ühtse jumala väljendustena, Zeus-logos`e avaldustena. Teda omakorda mõisteti aga sisemise
mõistuspärase jõuna, mis juhib maailma. Sellist jumala ja maailma vahekorra käsitlust, kus jumalat
mõistetakse mitte välise, teispoolse, vaid maailmast lahutamatu algena, on hiljem hakatud nimetama
panteismiks.
Stoikute füüsika kõige iseloomulikumaks küljeks oli aga õpetus sellest, et maailma-protsess on oma
kulgemises paratamatu. Ühelt poolt pidi selles ilmnema küll jumala ettehooldus, pronoia (lad. k.
providentia), mis on kujundanud siin maailmas kõik inimese jaoks parimal viisil. Teiselt poolt avaldus see
ettehooldus inimese jaoks aga maailmaprotsessi vääramatusena, mida stoikud kreeka keeles märkisid
terminiga heimarmene, mida ladina keeles aga tähistati sõnaga fatum. Seda stoa õpetuse külge on
kirjeldatud ka hiljem moodustatud terminiga fatalism, mis tähistab õpetust inimese käekäigu
ettemääratusest
annaabi.ee 
