V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kärpinud, ära narrinud, tapnud ehituste vormi, sisu, mõtte ja ilu. Vähe sellest, moed on
söandanud ette võtta isegi ümberehitusi, mida igatahes aeg ja revolutsioonid pole teinud.
Häbi tundmata on nad «hea maitse» nimel gooti arhitektuuri haavade külge pookinud oma
viletsat pudi-padi, marmoriribasid, metallitutikesi, medaljone, voluute, rõngaskujusid,
drapeeringuid, girlande, narmaid, kivist tulekeeli, pronkspilvi, lihavaid amorette, pungis
keerubeid, mis hakkasid pidalitõvena kunsti palet sööma juba Caterina di Medici palvelas ja
104
mis kaks sajandit hiljem sundisid seda piinatud ja virutatud kunsti lõplikult hinge heitma
Dubarry buduaaris.* Niisiis eelmist kokku võttes on kolme laadi rüüsted gooti arhitektuuri
moonutanud. Pealispinnal kortsud ja tüükad -- see on aja töö. Vägivalla jäljed, augud, murrud
-- see on revolutsioonide töö Lutherist Mira-beau'ni.* Vigastused, amputatsioonid,