Leonardo da Vinci
õpipoistega omandas Leonardo oskusi joonistamises, maalimises ja kujude
modelleerimises. Kui Leonardo õpingud Verocchio ateljees lõpule jõudsid, sai temast
elukutseline kunstnik. Tööst tal puudust ei olnud. Siiski ilmnes juba üks tema nõrkusi,
mis talle kogu elu raskusi põhjustas: olgugi andeks, kaotas Leonardo tihti huvi suurte
ettevõtmiste vastu ja jättis need enne valmimist pooleli.
Leonardol tuli õppida joonistamist ning kõiki värvide segamise, maalimise, kiviraidumise
ja pronksivalutehnikaid. 1472. aastal sai Leonardost Püha Luuka gildi liige. Tol ajal olid
paljude kutsealade esindajad koondunud gildidesse. Need kaitsesid oma liikmete huve
ning jälgisid, et säilitataks teatud tase. Peagi sai Leonardo Firenzes oma ateljee.
20. eluaastates oli ta oma pikkade lehvivate heledate juuste ja säravsiniste silmadega
nägus noormees. Oma välimusele pööras ta suurt tähelepanu. Leonardo armastas loomi
ning ratsutas hästi. Ta oli ka taimetoitlane, mis oli tol ajal ebatavaline
annaabi.ee 
