Magistritöö Hea ja kurja küsimus Carl Gustav Jungi käsitluses
paljusid võimalusi kurjaks. Ta võib end pidada heaks ja puhtaks, sest karm hädavajadus temale
midagi paremat ei õpeta. Loodusinimesele, teisest küljest, on omane säärane terviklikkus, mis
paneb imestama, kuigi selles pole midagi eriliselt imetlemist väärt. See on ikka sama vana
ebateadlikkus, apaatia ning räpp." (JUNG 1977:178-179)
Seega on edasi arenguks paratamatu kokkupuude ning teadlik Kurjaga silmitsi astumine,
kuivõrd sel on otse prometheuslik-lutsiferlik ,,valgust toov" efekt.
Jung selgitab veel, et kurja ei too siin maailmas esile mitte niivõrd tigedus, kuivõrd inimese
pimedus omaenese tegude tegelike motiivide suhtes. Kui inimene ei soovi eneses tunnustada
mingeid negatiivseid kalduvusi ning soovib alla suruda igasuguse halva, muutub ta seeläbi
kurja suhtes pimedaks. Teda hakkavad juhtima alateadlikud jõud, mida märgata ei tohi ning ei
soovi