rajas ta zoosemiootika, andis sellele teadusharule ka nime. Oli ajakirja “Semiotica” asutamisest kuni surmani selle peatoimetaja. Ta on tänapäevase biosemiootika isa. 7) Heini K.P. Hediger (1908-1992) – Šveitsi zooloog ja zoosemiootik. Juhatas pikka aega Zürichi loomaaeda, enne seda ka Berni ja Baseli loomaaeda. Ta tegeles loomade käitumise uurimisega, eriti nende ruumitaju ja ruumisuhete e prokseemikaga. Selle tulemusega uuendas ta loomade hoidmisviise ja puuride ning aedikute ehitust loomadele oluliselt sobivamaks. Tema uuendused loomade pidamisel võeti kasutusele paljudes maailma loomaaedades. Loomad reageerivad ja panevad tihti palju kergemini tähele märke, mida meie neile saadavad, kui meie märke, mida nemad meile saadavad. 8) Martin Krampen (1928-) – saksa semiootik, semiootikaprofessor Göttingenis. Ta on töötanud
Prokseemika (proxemics) inimese ruumiline käitumine, kuidas inimene ühes või teises ruumis ruumi kasutab. Erinevates kultuurides on inimestel erinev ruumiline taju läheduse taju. Intiimne ruum (perekond) ->personaalne ruum (sõbrad, head tuttavad) - > sotsiaalne ruum (võõrad inimesed) - > avalik ruum, mis on kõigile avatud. Igal kultuuril on oma spetsiifiline ruumi taju. Fotode ja filmi abil saab selgitada, mis tüüpi suhtlus on inimeste vahel. Nimi keda seostatakse prokseemikaga: Edward T. Hall (1914-2009) raamat The Hidden Room. Koreomeetria (choreometrics) seotud kehalisuse ja visuaalse antropoloogiaga. See on tantsu, tantsuliigutuste uurimine, analüüsimine. Selles on hästi palju kasutatud eelkõige filmi. Tantsu liigutuste järgi saab kultuuri kohta palju välja lugeda. Oluline nimi on Alan Lomax (1915-2002) USAs oluline tegelane, enne uuris laulu, laulude laulmist ja ühiskonna vahelist seost. Tegi mitmeid filme, ta ise ei filminud, kasutas
annaabi.ee 
