Kasvatuse võim ja võimetus ( kokkuvõte)
Õppimine kui tõlgendamine esindab hermeneutilist arusaama. Uus teadmine suhestatakse
olemasoleva tähendushorisondiga. Õppimine on horisontide sulandumine, mille tiomel horisondid
ise pidevalt avarduvad. Ehkki õppimise objekt võib kõigile olla üks, on see, mis tõlgendades
toimub, isiklik ja unikaalne.
Õppimine kui tegevus. Toimingud saavad tegelikkusest pidevat tagasisidet ning sellest õppides
inimene üha üritab, katsetab, harjutab, tegutseb. Tuntu ja läbiproovitu proijetseerumisel tundmatule
sünnib õppimine.
Õppimine kui reflektsioon. Reflektiivsel õppimisel senistest väärkäsitlusest ning sõltuvusest
vabanemise teel jätkuv iseseisvumine.
Biheivioristlik paradigma oli 70.aastateni peaaegu ainuvalitsev. Õppimist nähti kui käitumise
muutmist, kus õpetus on mõju ja käitumine reaktsioon. Õppimisest tähtsam on õpetamine, õpilane
on passiivne vastuvõtja, kes oma töö eest ise ei vastuta.
Alates 60