Keel ja Kõne
Rääkija peab toetuma täies ulatuses
iseendale, oma mälule, arutlusele. Monoloogiline kõne on valdavas osas tahteline ja ulatuslikult
kavandatud sisuga.
Üksikkõnet pidades tuleb väljendeid valida, sobitada, kasutada ainult iseendale lootes, ilma välise toeta.
Monoloogi arendamiseks tuleb kavandada juhtmõte ja seda toetav arutlus, valida sobivaid väljendeid,
hoiduda grammatilistest vigades, kavandada süntaktilise konstruktsioonid ja kõnefiguratsioonid.
Monoloogilise kõne kõrge programeeritus ja tahtelisus ning nõrgast tagasisidest tulenev alateadlik pinge
,teevad selle pidamise üpris väsitavaks. Monoloogilise kõne näitajad on sisukus, ilmekus, veenvus,
mõjukus.
2) Dialoogiliseks kõneks - kus õpetamise käigus luuakse eeldused kirjeldamis- ja
jutustamisoskuste valdamiseks. Sellele aitab kaasa dialoogi sidusus: vestluse teemaga määratletud
repliikide järgnevus ja loogilis-mõtteline omavaheline seos eri väljenduste vahel. Sellepärast on oluline,