Jakob Hurt
koguduse kooli väljaarendamisel eeskujulikuks õppeasutuseks. Töö
kirikuõpetajana, hoolitsus rõhutud ning vaeste kihtide eest nõudis J. Hurdalt
palju aega ja vaeva. Ometi jätkus tal endiselt jõudu oma elusihtide
kättenõudmiseks. Peterburis alustas J. Hurt taas tõsisemat tööd keeletaduse
alal. Ta tõlkis eesti keelde uued kohtusedused, toimetas Wiedemanni
sõnaraamatu uut trükki. 1886. aastal kaitses J. Hurt Helsingis oma
doktoriväitekirja. Sihiks oli eesti proffesorina kodumaale tagasi pöörduda,
kuid baltisakslaste vastutöötamine tegi selle võimatuks nii siis kui edaspidi.
Peamiseks jäi J. Hurdale endiselt eesti vanavara päästmine. J.Hurt mõistis
suurepäraselt endale võetud ülesande raskust ja keerukust. Sellele vaatamata
asus ta kogu energiaga tööle. Ta käis ise mitu korda Setumaal suunas sinna
ka stipendiaate. 22.veebruaril 1888 pöördus J. Hurt kogu eesti rahva poole
üleskutsega saata talle vanu rahvalaule, muistendeid, muinasjutte jms