Ajalugu . Kultuur Eesti Vabariigis. Riiklik kultuuripoliitika Eesti iseseidvumine võimaldas arendada välja rahvuskultuuril; kadus ohtkultuuri saksatumiseks või venestamiseks ning eesti kultuuri pälvis esimest korda riiklikku tähelepanu. c) kultuurikapitali loomine selle kaudu finatseeeriti kultuuri erinevaid valdkondi ning see omakorda aitas kaasa kultuuri professionaliseerimisele. d) Kutseühingute loomine 1920-ndate aastate alguses hakati looma kultuuri erinevate valdkondade esindajaid ühendavaid organisatsioone. e) Algus eestlastest tippintelligentsi ja kõikide elundide spetsialistide ettevalmistamine, kellest andekamad said riiklikke stipendiumeid või saadeti välismaal ennast täiendama. f) Laienesid kultuurikontaktid ning saksa ja vena kkultuuri asemel said valitsevateks põhjamaade ja inglise-prantsuse kultuuriorientatsioonid.
oht kaotada rahvuskultuur saksastumise või venestumise läbi. Vabariigi algusaastail oli majandusliku kitsikuse tõttu raske saavutada märgatavat edenemist kultuurielus, ent juba 1925.a jõuti Kultuurikapitali loomiseni. Kultuurkapital kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Vajalikud summad laekusid mitmesugustest maksudest, sissetulek jagati kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri vahel. Kultuuri professionaliseerimisele aitas kaasa eesti keele kaasajastamine kasutusvaldkonna laiendamine. Tänu sellele sai teoks emakeelne haridus algkoolist kõrgkoolini. Professionaliseerumise protsessidele aitasid kaasa ka loodavad kutseühingud. Tegutsesid Eesti Kirjanike Liit, Eesti Akadeemiline Helikunstnike Selts, Eesti Õpetajate Selts jt. Eesti kultuurielu kaasajastus kiiresti, kuid ei hääbunud ka traditsiooniline rahvakultuur. Esimese maailmasõja aastail eesti kirjanduselus tekkinud seisakuperiood lõppes 1917
annaabi.ee 
