Enn vetemaa
irooniat, mis päädib lõpppuändis surmahaigus osutub luuluks.
Nende sarnase tundevärviga romaanide järel sooritab Vetemaa hüppe koomikasse. Rahvuseepose
travestias ,,Kalevipoja mälestused" kujutab ta lustaka huumoriga Kalevipoja küpsemist süüdimatust hiiust
eneseteadlikuks isiksuseks. Näivalt lihtsameelne esitus võõritab tõhusalt kõigile tuttavat sündmustikku, nii et
romaani saab lugeda rahvusliku müüdi profaneeriva ülekirjutusena. Eeskuju võis anda Johannes Semperi
psühhoanalüütiline Kalevipojauurimus (1924). Vetemaa segab vaimukalt kokku üksteist välistavad
stiilitasandid arhailise ja rahvusromantilise akadeemilisbürokraatlikuga. Ta travesteerib rahvusmütoloogiat
ja miksib stiile ka raamatutes ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) ja ,,Eesti luupainaja aabits" (1993), kus
kergemeelne sisu on pakitud (pseudo)teadusliku uurimuse väljapeetud vormi.
annaabi.ee 
