täidetud üleloomulikust väest ja millel on usundiline kaitse. On kaks seisukohta: (1) pühadus on välja kasvanud tabust (pühaks peetu on seotud eriliste keeldudega) ja muutunud religioosseks mõisteks; (2) pühadus on kohe algul olnud puhtreligioosne mõiste, mis tähistas midagi jumalikku valdkonda kuuluvat, erilist ja puutumatut. P sisendab inimesele aukartust, hirmu, p-ga kaasneb kõikväelisus ja majesteetlikkus. P- ks peetav seisab profaansest eraldi, teda austatakse, kummardatakse ja teenitakse. profaanne – (ld profānus ‘pühitsematu’) Ebapüha, tavapärane – kõik, mis ei kuulu püha (sakraalse) või tabuse hulka, kuid mis ei ole rüve. P ja sakraalne ei ole hierarhilises vahekorras, vaid eksisteerivad kõrvuti. 5. Mis on animatism ja mis on animism? animatism - Arvatavalt esiaja (arhailise) usundikihi varaseim aste, mis eeldab usku üleüldisesse elususse ja kogu loodust täitvasse ebaisikulisse väesse
2 inimtunnetuse arengule. Sakraalne ehk püha on nähtus, olend, paik või ese, milles on üleloomulik vägi, millel on usundiline kaitse ja mida austatakse, kummardatakse ja teenitakse. Rüve ja neetu kuuluvad pühaduse negatiivsele vastandpoolusele ebapuhas, roojane või vandealune, mis on keelatud. Profaanne on tavaline, igapäevane, ilmalik ja loomulik. Nii püha kui ka rüve ja neetu on eraldatud profaansest tabudega. Tabu on üleloomuliku tähendusega keeld, mis on seotud püha või rüveda nähtuse, objekti, sõna või isikuga. Religiooni saab jaotada ka institutsionaalseks religiooniks ning individuaalseks, isiklikuks religiooniks. Mõningad religioonikäsitlused: W. Cantwell Smith - religioon kui kumulatiivne traditsioon, individuaalne usk (isiklik, mida inimene usub) ja kollektiivne (kuhjuv) traditsioon. Inimese usk liidab ta teatud traditsioonidega.
annaabi.ee 
