Rembrandt Harmenszoon van Rijn
Inimese hingeelu
enneolematult peen analüüs ei olnud Rembrandtile mitte omaette eesmärgiks, vaid
ligimesearmastuse väljenduseks. Rembrandt armastas neid, keda ta kujutas, ta mõistis nende
nõrkusi ning andestas nende puudused. Välimine ilu ja füüsiline täiuslikkus ei olnud
Rembrandtile olulised ning inimeste mõõdupuuks sai talle nende sisemaailm. Sellepärast on
Rembrandti looming võib-olla kõige äärmuslikum vastand antiikkultuurile. Teda on peetud
proestantliku kristluse kõige ilmekamaks kehastajaks. T maalis palju piibli ja mütoloogia
ainetel. Just neis töödes on inimhinge avamine lausa vapustavalt veenev ja jõuline.
Rembrandti esimesed Leidenis loodud teosed peegeldavad tema õpetaja, Amsterdami
kunstniku Pieter Lastmani, mõjusid, kuigi Rembrandt veetis enne Lastmaniga kohtumist kolm
aasta Jacob van Swanenburghi käe all õppides. Tema selle perioodi töid iseloomustavad
tugevad selged kontuurid, heroilised karakterid ja suur dramaatika.