Teater ja ühiskond
lavastusest rääkides), mil mõnd lavastust tõlgendades, enese jaoks lahti mõtestades,
otsitakse liigselt seda ühiskonna ja teatri suhet. Valitseb justkui avalik saladus või
printsiip, et teater peab kindlasti peegeldama kas erinevaid sotsiaalseid probleeme,
poliitikat, üleüldisi globaalseid probleeme vms. Ma ei soovi siinkohal jätta muljet, et
see oleks kuidagi viisi vale või et teater ei tee seda, aga isiklikult tunnen, et see teema
on liigselt problematiseeritud. Tahaplaanile on jäänud psühholoogia, esteetiline
nauding, inimese sisemaailm ja subjektiivsed seoste loomised.
Kuid samas on see ka õigustatud, eriti kui läheneda teemale teatrisemiootika
vaatepunktist ning ka üleüldisest semiootilisest vaatenurgast. Inimesel on võimalik
üldse maailma tajuda alles siis, kui see on tema jaoks märgiliselt lahti mõtestatud ehk
nagu on öelnud Tiit Palu artiklis “Teatrisemiootika”, siis inimene elab “tähenduste
maailmas”