Eesti kirjandus II kevad
ajaloolise proosa lainet. Krossi puhul on ka klassikalise ajalookirjutuse
uuendamise taotlus. Ilukirjandus andis ajalookirjutamisel ikkagi teatavaid
vabadusi – andis võimaluse näidata seda mitmekülgsemalt. Ta käib
arhiivides, et lugeda vanu ürikuid. Teine külg asjal on see, et ta hakkab
Eesti ajaloost mingeid huvitavaid tegelasi välja kaevama ja on suida
konkreetselt näha, kuidas ta täiendab seda ajalookirjutust.
Krossi loomingusse hakkavad ilmuma problemaatilisedmad tegelased.
Lugejal tekib ka kohe küsimus, et kas tema teostel on ka nõukogude
korraga ka mingi seos. Enamasti on, kuid see pole alati põhieesmärk.
„Keisri hullu“ puhul on kindel, et mingeid paralleele ta vahetu kaasaja ja
tsaarivõimu vahele loob. Ta käib ajalooga hoolikalt ümber ja oskab
tasakaalustada ajaloolist täpsust, aga samas lubab ta ka endale oma
mingit teatud vabadust. Kross kirjutab väga seksistlikult meestemaailmast,
tema teostes saavad väga harva sõna ka naised