Eesti Draamateater tähistas maja 100. sünnipäeva
turvalist ja korralikku meelelahutust, eelkõige muidugi komöödiaid? Kas draamateater püüab üle võtta
Vanalinnastuudio publikut? Miks pole viimastel aastatel draamateatri laval sündinud imesid? Kas
näitlejaile poleks vaja uusi väljakutseid?
Teater vastab: järjest rohkem peab teenima omatulu, publik tahab lõõgastuda, kõik sõltub lavastajate
pakkumistest, kunstis on tulemust ennustada võimatu jms. Kõik on aktsepteeritavad põhjendused, aga
nõudlikum vaataja aimab siiski probleemikoldeid ning näeb segadust draamateatri identiteedis.
Isiksuste süsteem
2004. aastal avati pööningukorrusel endises dekoratsioonitöökojas draamateatri kolmas mängupaik
maalisaal, kus praegu mängitakse kammerlavastusi, muu hulgas edukalt ka sellist üsna elitaarset zanri
nagu monolavastus. Uus intiimne mängpaik, mis palju publikut ei mahuta, palju raha sisse ei too, nii et
mida kõike seal veel teha võiks proovida. Vähemalt natuke hullust või piiridel kõndimist on ühele
annaabi.ee 
