Béla Bartók
lihtsatest, teiste sõnadega "mikroasjades". Teost võib nimetada ka omamoodi Bartoki
kompostitsioonitehnika õpikuks.
Viimane loomeperiood
Bartoki hilised teosed on tema loomingus kõige filosoofilisemad ning neid esitletakse ka
kõige sagedamini. SIiia kuuluvad kaks viimast, 5. ja 6. keelpillikvartett (1934 ja 1939),
"Muusika keelpillidele, löökpillidele ja tselestale"(1936) , Sonaat kahele klaverile ja
löökpillidele (1937), meisterlikest suurvormidest veel 2. viiulikonsert ning eriti
Prkestrikonsert (1943). Viimane oli kirjutatud 1943. aastal USA-s Sergei Koussevitzky
tellimuselBostoni sümfooniaorkestritele ninh selle esiettekanne toimus 1944. aasta
detsembris, kui helilooja oli juba haigestunud leukeemiasse. See on viieosaline
sümfoonia suurele orkestrile- kolmekordne koosseisu puu- ja vaskpuhkpillile ning
suurendatud keelpillikoosseis. Solistide ja orkestripartiide keerukus ning
tämbripolüfoonia seavad siin orkestrandile ja dirignedile üsna kõrged nõudmised. Teos