stoniaks kutsuma. Teiselt poolt meenub, kuidas 1990ndate keskel näis välismaa sama maagilisena kui jõuluvana, kõik kibelesid sinna ning sealviibijat saatis koheselt kosmopoliidi kuulsus. Aastal 2009 tundub mulle isiklikult, et välismaa lähetusi, õppereise võetakse tihtilugu tüütuna näiva toiminguna, kuna peab kodust eemal olema. Kodu väärtustatakse üha rohkem. Reisimine ei ole ammu enam ainult priviligeeritutele, keegi ei takista meid oma eluga tegemast, mida iganes soovime. Ainult üks asjaolu teeb mind murelikuks, mis võib peapeale pöörata Eesti senise arengu. Selleks on naaberriigis Venemaal toimuv. Naljakas, kuigi oleme 2004. aastast alates olnud NATO täieõiguslikud liikmed, seostuvad minu suurimad hirmud Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamisega. Kui see juhtub, antakse minu senisele mugavale ja mõnusale elule hoopis teistsugune käik, mis purustaks ka suure osa minu tuleviku ootustest
poolest." See on mõtteviis, töövahend, uskumine, mis aitab sotsiaalpedagoogil oma tööd hästi teha!!! Kas sotsiaalpedagoogilise mõtlemise alguse võib paigutada antiikaega? + poliitika, pedagoogika, eetika kokkukuuluvus + kasvatuse ja ühiskonna vahelised seosed - Sotsiaalseid probleeme ei lahendatud pedagoogiliste vahenditega! (näljasele ära anna kala, vaid õng) - Viletsusele/vaesusele ei pööratud tähelepanu - Haridus oli priviligeeritutele - Hoolimatus laste suhtes Keskaeg, uusaeg. Esimesed katsed abivajajate toetamiseks pedagoogilises mõttes pärinevad kesk- ja uusaja vahetusest. Oma saatuse kujundamine? Töökasvatus sotsiaalprobleemide leevendajana. J. L. Vives (Hispaania humanistlik filosoof): nõudis rahvakoolituse laiendamist riigi toel. Rõhutas valiku võimu vastutust sotsiaalsete probleemide likvideerimise eest. Arendas töökasvatuskeskse pedagoogilise programmi orbude ja vaeste laste aitamiseks.
annaabi.ee 
