Keskaja inimene
mõne vaesunud aadlisuguvõsa liikmega. Kõik see aitas uutel kodanikel põlistada oma kohta
linnapäikese all (Helmut Piirimäe 2000).
2. 4. 3. Elu linnas
Elu linnas nõudis keskaja inimeselt ka suurt kohanemisvõimet. Pidi elama pead-jalad koos,
toime tulema keelte ja kommete segadikus. Paljud keskaegsed linnad olid üle rahvastatud ja
eraldatust said endale lubada ainult vähesed.
Privaatsus oli kõrgema staatuse tunnus. Näiteks võis keskajal tõeliselt privilegeerituks
nimetada seda inimest, kellele kuulus eraldi magamistuba või omaette voodi. Keskmiselt asus
ühes majas 2-3 perekonda. Prantsusmaal Chambery linnas elas näiteks 14. sajandi lõpus 306
majas 3000 inimest. Enamik neist paiknes ka keldrikorrusel või pööningukambris.
Perekonnad olid linnas väiksemad kui maal ja ka abielus inimeste suhtarv väiksem. Abielu
said endale lubada jõukamatest või nimekamatest perekondadest pärit neiud ja noormehed,
annaabi.ee 
