HEGEL
põhilise osa tema raamatust, mis avaldati pealkirja all ,,Varased teoloogilised kirjutised''.
See sisaldab pikemat esseed ,,Kristliku religiooni positiivsus'', samuti ,,Jeesuse elu'',
,,Kristluse vaim ja selle saatus'', samuti lühikese essee ,,Armastusest'', ning äärmiselt
huvitava ehkki fragmentaarse kirjutise ,,Saksa idealismi varaseim süsteemne programm''.
Isa surma järel 1799. aastal sai Hegel väikese päranduse, mis võimaldas tal asuda
mittepõhikohalise õppejõu (Privatdozent) ametikohale Jena ülikoolis, kus ta sõber Schelling
oli täiskohaline filosoofiaprofessor. Koht polnud palgaline ja Hegeli sissetulek sõltus
tudengitelt laekuvast summast. Alles pärast seda, kui asjasse sekkus Goethe, kellel Hegel oli
saatnud mitmeid esildisi, sai ta lõpuks palgalise töökoha.
Siiski suutis Hegel just Jenas oma ideed esmakordselt tervikuks sulatada ning tema poolt
peetud loengutest hakkas välja kujunema filosoofiline süsteem, mida ta hiljem täpsustas ja
annaabi.ee 
