Kas me oleme internetis kaitstud? Essee
2014). Teisalt vaadates on see kui
eetikakoodeksi rikkumine. Kasutustingimusi pannakse absoluutselt igale saidile meeletult
ning pika jutuna. Usun, et see on justkui mõeldud nii, et inimene ei viidaks aega selle
lugemise peale ning nõustuks pimesi kasvõi oma hinge maha müüma. Ükskõik, kuidas seda
vaadata, on privaatsus suhteline ning järjekordselt jääb mulje, et internetimaailmas seda
praktiliselt ei leidugi.
Eraldi küljest vaadatuna, saame meie ise endale oma privaatsustsooni luua. On olemas
kõikvõimalikke viise, kuidas enda andmeid peita. Facebook lubab isikutel valida, milliseid
andmeid nad soovivad avalikult näidata ning milliseid mitte. Oma andmete kuvamine on
inimeste vaba valik ning paljud veebilehed küsivad üle, kas inimene on nõus enda andmete
siirdamisega ühelt saidilt teisele. Laadides üle fotosid, me saame valida, kes neid näevad ja
kas üldse näevad. Ma usun, et 10 aastat tagasi ei võtnud inimesed online-privaatsust nii suure
annaabi.ee 
