V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
vana võim, on meie seadustest ja linnadest peaaegu välja tõrjutud, surmanuhtlus, mis
kolmesaja aasta eest veel oma raud-ratastega, kivist võllasammastega, kõigi oma alatiseks
tänavaile püstitatud piinariistadega valitses Grève'i platsil, Turuplatsil, Dofääni platsil,
Trahoiri teeristil, Seaturul, koledal Montfauconil *, Seersantide väravas, Kasside väljakul
ja Saint-Denis' väravas, arvestamata veel arvutuid prevoode, piiskopi, kapiitlite, abtide
võllapuid ja priorite omi, kes õigust võisid mõista; arvestamata ka seaduslikke uputuspaiku
Seine'i kaldal. On lohutav mõelda, et nüüd on üksteise järel kadunud kõik see surmanuhtluse
varustus, piinariistade luksus, piinamisviiside fantaasiaküllane leidlikkus, mis Grand-
Châtelet's iga viie aasta takka tarvilikuks tegid piina-pingi uuendamise. Surmanuhtlus on
ühest seaduseraamatust teise kihutatud, ühelt platsilt teisele aetud ja nüüd pole meie tohutu
annaabi.ee 
