Mein Kampf
vähemvõimeline on ta vahendite valikul. Mida vähem on ta nüüd valmis tõsiselt kaitsma oma
avameelsust (inimesel puudub kalduvus surra selle eest, millesse ta ise on lakanud uskumast), seda
pealekäivamaid ja lõpuks häbitumaid nõudmisi hakkab ta esitama oma pool-dajatele. Lõpuks jõuab
asi sinnamaani, et ta kaotab viimasedki juhiomadused ja muutub lihtsalt "poliitikuks", s.o. liitub
seda sorti inimestega, kelle ainsaks printsiibiks on printsiibitus, ühitatuna toore pealetükkivusega ja
sageli veel häbitu-seni väljaarendatud valetamiskunstiga. Ent kui selline inimene jätkab ikka veel
suure avalikkuse juhina, võite te juba ette olla kindlad, et tema jaoks on poliitika muutunud vaid
"kangelaslikuks" võitluseks oma kohakese võimalikult pika-aegse omamise eest. Parlamendile
vaatab ta kui lüpsilehmale enda ja oma perekonna jaoks. Mida enam see "amet" meeldib naisele ja
sugulastele, seda kiivamalt hoiab ta oma mandaati