[3] Kuid siiski, kosmilisi kiiri on täheldatud palju suurema energiaga kui supernoova jäägid suudavad genereerida ja see kust need ultra-kõrged energiad tulevad on siiani suur küsimus. Võibolla need tulevad väljastpoolt Galaktikat, aktiivsetelt galaktilistelt tuumadelt, kvasaritelt (üliere objekt meie universumi äärel, mis kiirgab suurel hulgal energiat) või radioaktiivsete kiirte puhangust.[2] 4 Primaarkiirgus Primaarkiirguse moodustavad peamiselt prootonid (u. 90%) ja alfaosakesed (u. 6%), vähem on keemiliste elementide perioodilisuse süsteemi esimese poole elementide aatomite tuumi, elektrone ja positrone. Primaarkiirguse osakeste keskmine energia on 10 10 eV, kuid on ka avastatud osakesi, mille energia küündib lausa 1019 eV-ni. Primaarkiirguse energia keskmine tihedus on kaudsete hinnangute järgi Galaktikas umbes 10-13 J/m3 (10-12 erg/cm3) (elektronide ja positronide energia
Kosmiline kiirgus ja virmalised Kosmiline kiirgus Kosmiline kiirgus on maailmaruumis väga kiiresti liikuvate laenguga osakeste (esmas- ehk primaarkiirguse) ja Maa atmosfääris nende toimel tekkivate osakeste (teis- ehk sekundaarkiirguse) voog. Primaarkiirgus koosneb peamiselt prootoneist (umbes 90%) ja kergete elementide aatomituumadest. Kosmiline primaarkiirgus neeldub Maa õhkkonnas ja tekitab vastastikuses mõjus õhumolekulidega kosmilise sekundaarkiirguse, mis koosneb prootoneist, elektronidest jt. Osa kosmilisest sekundaarkiirgusest jõuab maapinnani. Ülikõrge energiaga kosmiline kiirgus avastati 1962 aastal ja
annaabi.ee 
