E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
komtuur. Ühe silmapilgu jäi sepp viivitama; siis laskis ta enese mõrul näol ühe põlve peale.
Komtuur andis talle kerge kõrvalopsu ja hüüdis:
221
«See olgu viimne kõrvalops, mis sa kui pärisori tõrkumata pidid kannatama. Kui vaba mees
ei tohi sa ennast kellestki enam lüüa lasta. Tõuse üles ja võta oma priiusekiri.»
Komtuur võttis laualt suure pitseriga ehitud pärgamendi ja andis ta Villu kätte. Siis raputas
ta õnne soovides sepa kätt.
Villu käsi värises, kui ta kalli priiusekirja põue pistis; komtuuri heldus oli tema pehmet südant
nii sügavasti liigutanud, et ta vaevalt oma pisarate üle jõudis valitseda. Mitte üht sõna ei
saanud ta suust välja. Komtuur oli tükk aega vait ja vaatas, nagu midagi oodates sepa otsa.
«Nüüd oleme tasa,» ütles komtuur viimaks tumedalt. «Sina oled mind surmast, mina sind
orjusest päästnud. Joome lepingu liiku!»
Sepp võttis karika, mida talle pakuti, pillas poole viina maha ja jõi teise poole ühe lonksuga
ara