E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
. . . Vait! Sinu poeg ei pea mitte
surema, aga. ilma nuhtluseta ei või ma teda ka jätta. Sinule aga tõotan vandega, et sind elusalt
ara põletatakse, kui sa veel kord minu käsu vastu eksid.»
Seepeale läks komtuur kännuseid koristades välja. Kui õues kõik jälle vagaseks oli jäänud,
julgesin ma salakambrist välja tulla. Imestusega nägin ema kaunis rahuliku olevat. Ta hakkas
koguni harjunud viisil komtuuri ja saksu kütma ning ütles uhkusega, et nii kaua kui tema elab.
keegi Priidusse ei tohi puutuda. Mina küsisin, mis komtuuri viimased, minule hoopis
arusaamata sõnad tähendavad? Ema käskis mind vait olla ja ütles, see olla saladus, mida ta
mulle ja Priidule alles surmavoodil tahta ilmutada.
Õigust öelda -- ma ei tahagi seda saladust teada saada. Ma aiman, et see head asja ei
lähenda. Mu süda valutab sees. Siiamaani elasime me rikkumata rahus, nüüd hakkab vägivald
ja kurjus ka meie majasse tungima. Vaene Priidu! Ja selle noore rüütli põlevad silmad! . . . Oh