"priemka" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

Kuu oli silmapilguks 417 pilvede vahelt väja tulnud. Kahe võtleja läedal paukus püs. Mönikhusen tuikus ja kukkus äisti, otsekui vägust tabatud, tagumistele jalgadele tõsva hobuse seljast maha. Kõe kargas ka Gabriel maha, kummardas ja tõtis lanenud rü utli pea ües. Mönikhusen elas veel, aga ta ei saanud sõa rä akida, vaid ajas verist vahtu suust väja. Püsikuul oli täle rindu tunginud. Gabriel kutsus kaks vene sõameest ja käkis haavatud rü utli kantsi üema vüst Priemka telki käda. Kui Gabriel sealt tagasi tuli ja uuesti lahingusse tõtas, oli suurem jagu saksu ja rootslasi juba kantsist väja aetud ja linna poole põenemas. Viimsed, kes kantsist taganesid, olid Ivo Schen-kenberg ja neli, viis meest tema salgast. Ivo võtles vahvasti, ta mõ ok tilkus verest, ta taganes alles siis, kui mäkas, et viimne võdulootus kadunud oli ja kuuvalgel püsikuulid sagedamini ta pea über vihisema hakkasid