Rein Rannapi ja keelpillikvarteti Prezioso kontsert
Son”. See lugu ei puudutanud mind sügavamalt. Loo esimene pool oli kiire ning sünge, meenutades
õudusfilmi taustamuusikat. Loo teine pool oli aeglasem ning malbem, meeldides mulle rohkem, kui
kvarteti esimene osa. Kohati mind isegi häiris antud pala juures, et pille ei mängitud terve aeg
poognaga, vaid vahepeal ka sõrmitseti. Lugu kõlas üldjoontes kuidagi dramaatiliselt ja kohati isegi
süngelt. Igatsesin kuulda seal kõrval malbet klaverit.
Teise loo ajal lisandus Preziosoga ka suurmeister Rein Rannap. Esitusele tuli „Kolm allegooriat
ajast ja igavikust”. See osa kontsertist oli minu vaieldamatu lemmik. Juba esimeste
klahvipuudutuste ajal tundsin pisaraid silma valgumas. Terve loo ajal olin täielikult muusika
hõlmas. Lookompositsoon oli minu jaoks paigas. Äärmine lihtsus, selgus ja vaikus valitsesid nii
meloodias, harmoonias kui kui ka pala ülesehituses. Leidsin seda lugu kuulates sarnasusi oma
annaabi.ee 
