Kanti Filosoofia, "Prolegomena"
teaduslik teadmine kogemusobjektide kohta. Niisuguste mõistetena käsitleti filosoofia
traditsioonis juba pikka aega käibinud mõisteid nagu põhjuslikkus, substants jt.
Oma “kriitilisel” loomeperioodil tõstab Kant lisaks empirismile ja ratsionalismile esile veel teist
põhihoiakute vastandlikkust, mis oli tema silmis kaasaegsele filosoofiale iseloomulik. Neid
põhihoiakuid märgib ta nimetustega dogmatism ja skeptitsism. Dogmatismi defineerib Kant
oma peateoses puhta mõistuse pretensioonina “liikuda edasi vaid (filosoofilistest) mõistetest
tuleneva puhta tunnetuse abil, vastavalt printsiipidele, milliseid mõistuse poolt juba ammu
kasutatakse, ilma et oleks küsitud mõistuse õiguse järele neid printsiipe kasutada ega viiside
järele, kuidas nendele printsiipidele on jõutud” (B XXXV). Seega on siin küsimus filosoofia poolt
kasutatavate printsiipide õigustatuses, olgu need printsiibid siis leitud meeltetunnetuse või
mõistustunnetuse abil