Kermised ehk kõvasulamid
Kermiste plastifitseerimiseks kasutatakse kõige enam platikaatorina parafiini,
polüetüleenglükooli või sünteetilist kautsuki. Selleks lahustatakse eelnimetatud aine
bensiinis, atsetoonis või tetrakloorsüsinikus (tavaliselt 4...10 % lahus) . Parafiin ja
polüetüleenglükool eralduvad täielikult pulbrisegust eelpaagutamisel. Parafiini ja
polüetüleenglükooli puuduseks on pressiste väike tugevus ja suur haprus, mistõttu
võivad kergesti tekkida pressisteste praod. Sünteetiline kautsuk jätab pulbrisegusse
veidi (<0,1%) lisandeid vaba süsiniku ja tuha näol. Siiski on kautsuki kõige paremate
kleepuvate ja elastsete omadustega, mistõttu teda kasutatakse keerulise kujuga
detailide pressimisel. Sisseviidava plastifikaatori kogus on olulise tähtsusega. Liiga
väike plastikaatori kogus põhjustab pressimispragude tekkimise ja pressise väikse
tugevuse. Liiga suur plastifikaatori kogus võib põhjustada kuumutamisel pooride tekke