Mitmekeelne oskussuhtlus
kuidagimoodi tegeliku tõlketegevusega. Näiteks ütleb nii Märt
Väljataga oma artiklis (2008), kus nendib ka, et tõlketeadusel polegi
rakenduslikke ambitsioone. Sellise arvamuse baasilt on arenenud ka
pikem dialoog praktiseeriva tõlkija (Emma Wagner)ja tõlketeadlase
(Andrew Chesterman) vahel, kes leiavad oma arutelu lõpuks, et
tõlkimise uurimine võib siiski ka tõlkija jaoks kasulik olla ning et
tõlketeadus ei peaks ehk kartma rakenduslikkust ja mingil määral
preskriptiivsust (Chesterman ja Wagner 2002).
See peatükk käsitleb tõlkimise (tõlgete, tõlkimisprotsessi, tõlkija)
uurimist ning julgeme öelda, et võiks kindlasti huvi pakkuda ka
tõlkijale, sest seos tegelikkusega on olemas nii uurimismaterjali kui
sageli ka uurimistulemuste rakendatavuse näol. Uurimustes püütakse
välja selgitada, millised on tõlketeksti iseärasused ja mida tõlkija teeb,
kui ta tõlgib. Praeguse aja tõlketeadus on küll pigem deskriptiivne kui
annaabi.ee 
