memodele tuginedes 28. jaanuaril 2011 ajalehes Postimees artikli "Ilves USA saadikule: Eesti presidendi koht on vaesevõitu ja võimuta". Sellest selgub, et Ilves kritiseeris USA diplomaatidega kohtudes Keskerakonna juhti Edgar Savisaart, keda ta nimetas "Eesti Hugo Cháveziks" ja "odavaks populistiks". Avaldatud ettekannete järgi olla Ilves 2006. aasta juunis kohtumisel tolleaegse USA suursaadikuga Aldona Wosiga öelnud, et tegelikult ta ei tahagi presidendiametit. Ettekande koostajad järeldasid, et peamised põhjused, miks ta kandideeris Arnold Rüütli vastu oli see, et Ilvese sõnul pole Rüütli presidendiks olemise ajal sisuliselt riigipead olnudki ja Ilves usub, et tema on ainuke, kes suudab Rüütlit võita. 2011. Aasta Eesti presidendivalimised 2011. aastal oli Toomas Hendrik Ilvese ainus vastaskandidaat Indrek Tarand. Ilves valiti Riigikogus tagasi presidendiks esimeses hääletusvoorus, kus teda toetas 73 riigikogulast, Tarandit 25, 3
on väga harvad ega toimu lihtsalt, kuna üks partei võtab teiselt valimiste käigus juhtimise üle. Ümberkorralduste tulemused on sügavad ja pikalt kestvad muutused parteisüsteemis, mis mõjutavad ka hilisemaid valimisi. Järgnevalt kolm näidet sellistest olukordadest. Esimene neist oli Ameerika kodusõda, mis andis eelise vabariiklastele. Vabariiklased domineerisid valimistel, kuna demokraate süüdistati laialdaselt Kodusõjas. Järgmise kolme aastakümne jooksul hoidsid vabariiklased presidendiametit, välja arvatud G. Clevelandi kaks ametiaega, ja omasid enamust Kongressis, välja arvatud neljal aastal. Teine juhtum oli 1896. aastal, millest kolm aastat varem majanduslik paanika panga kokkuvarisemise tõttu põhjustas sügava depressiooni. Taaskord süüdistati Demokraate selles kokkuvarisemises. Tagajärjena vabariiklased kinnistasid oma positsiooni valitsevaks parteiks. Nelja aastakümne jooksul (1890.a ümberkorralduse ja järgmise, 1930.a ümberkorralduse vahel) hoidsid vabariiklased
annaabi.ee 
